Veebruari lõpp

20:40. 25 veebruar. Laupäeva õhtu.
Kust alustada. Ok, lõpust vast. Tulin just koju ja viskasin voodisse teki alla lebosse. Mõtlesin, et võiks blogi täiendada ja äkki tuleb häid lausemõtteid. Karli käes on telefon, niiet tal pole igav. Arvuti saab minu käes olla. Tal mingi uus lumelauduri mäng tõmmatud. Just tuli ja ehmatas mind, et ostis kogematta 10 dol eest mängule lisa, et saab oma lumelaudurit täiendada. Ma muidugi ei jäänud uskuma, sest üle 8 dollari ei maksa seal eriti midagi. Enamus appse maksavad 1 dollar. Keeruline aru saada? Ahh Iphone omaniku jamad...
Täna oli vihmane ja hallim päev. Päike tuli ainult korraks välja. Hommikul käisime kirikus nagu ikka, siis koju, vaatasime filmi Piinatud Geenius, suht hea peaks mainima. Kell 16:30 algas kirikus noorte koosolek, vaatasime selle ka üle. Peale seda oli söömine ja mängud. Niiet päev oli sisustatud.
Töönädal oli keskmine. Teisipäeva hommikul sadas padukat, läksime ikka tööle, meil ju vihmakeebid ja kummikud olemas, kuid koha peal selgus, et tööpäeva ei ole. Ülemus oli proovinud teiste kaudu teada anda kõigile et tööpäeva ei ole, kuid teised olid oma telefoni töö juurde unustanud. Kirjutasin oma tel nr ja panin talle laua peale, et ta järgmine kord saaks meile ilusti teada anda ka saab tööd teha või mitte. Ülejäänud päevad olid korralikud, 10 ikka. Reedel ei läinud päev nii kiiresti kui oleks pidanud minema, ka vihma tõttu. Eks ükskord saab kõik läbi, nagu ka pika tööpäevaga.
Töö juurde pole meid palju jäänud. 6 backpäkkerit, 1 kohalik, 3 trakrotijuhti, ülemus ja ta naine. See kohalik käib ka poole ajaga. Üks traktorist puhkusel ja 1 inglasest bäkker on ka 3 nädalat eemal. Me saame rahus masinakorjamist teha hommikuti. Kui treilerid tehtud, siis rohimine kuni tööpäeva lõpuni. Käsitsi lõikamist ei olegi peaaegu olnud. Meil istutati spinatit! Palju-palju. Kui see valmis hakkab saama, siis on meil kõvasti masinalõikamist. Kui ma tavaliselt poest salatit ei ostnud, siis spinatit ikka, niiet see on hea uudis mulle. Saab spinatipirukaid tegema hakata.

Eelmine nädalavahetus sõitsime ootamatult Gold Coastile Surfers Paradise. Passisime kodus, kuni Adis helistas laupäeva õhtul, pakkus, et oleks rannas ja tsilliks, teeks midagi. Aga muidugi, ei viitsi me niisama istuda. Hakkasime pimedas sõitma, suures kängurude hirmus. Kui need elukad meie väikse auto ette satuks, siis on jamasti. Mõned on päris võimsad ja pirakad. Ja meil päris väike auto tegelt. Õnneks ei näinud ühtegi. Põhapäeva õhtul tulime tagasi. Ei saanud pikemaks jääda, sest esmaspäeval vaja tööle minna. Mulle ei tohiks see enam üllatusena tulla, aga päeval rannas ilma päiksekreemita lesides oli oma töö teinud. Peeglist vaatas vastu no niiii vähk kui vähk üleni punane bikiinirantidega nahk! Hapukoor, külm duss, päiksejärgne kreem ja kõik asjad läksid peale möksimisele. Jälle väike õpetus, et päike on siin väga tugev. Samas oli tore rannas lainetes möllata, ujuda ja tsillida. Ööbisime teiste eestlaste juures, ilusa vaatega pilvelõhkujas. Ma mõtlesin, et ma pole nii kõrgel oma elus veel kuskil ööbinud.
Praeguseks on nahk parem. Läinud pruuniks ja annab vähe tunda. Kardan, et hakkab siiski maha kooruma. Ma võtsin õppust nüüd, päriselt. Kaitsen nahka teine kord.
Tööpäeva õhtud lähevad nii kiiresti! Ei jõua enda arust midagi teha. Käime poes või võtame süüa. Dussia alla vaja minna, vahel pesu pesta. Kui viitsin teen süüa ja ongi magama mineku aeg. Tänu sellele, et kogu aeg on tegemist, jooksevad nädalad siin meeletu kiirusega.

Tervitused