Peale aastavahetust ööbisime Brisbanes 3 päeva Luke’i (Austraalia kohalik kutt) pool. Puhkasime ning otsisime tööd sealt kandist. Kahjuks ei tundunud meile tööpakkumised nii ahvatlevad kui farmitöö. Käisime ühel vestlusel aga ei sobinud kuidagi meile. Vaatasime linna vaatamisväärsused üle ning otsustasime edasi sõita Toowoombasse ja kammida sealne piirkond läbi. Kuulsime, et seal algab puuvilla hooaeg.
Vodafone on jama mobiilsideteenuse pakkuja! Meie suurel tööotsimispäeval Toowoombas oli Vodafone maas. Saime vaid tööbürood läbi käia, kes kõik soovitasid vaid üksteist. Nii palju siis töö otsimisest. Läksime hoopis kinno Võimatut Missiooni vaatama. Kallis ja väike kino, aga film ja popcorn olid head! Õhtul külastasime Adist haiglas, vaeseke pidi oma sünnal seal olema. See on juba pikem jutt miks ta seal oli, eks ta kirjutab äkki kunagi oma Aussikogemusest raamatu. Öö veetsime pargis autos ööbides, lootes et järgmine päev tuleb edukam.
Levi tagasi, sain tööasju ajama hakata. Päris paljudesse kohtadesse sai helistatud. Karl otsis netist numbreid kui ma samal ajal helistasin, küsisin, käisin pinda kõigile aga ei midagi! Eelmisel päeval saime ühe toreda puuvillaga tegeleva mehe käest Stanthorpe tööbüroos töötava naise numbri. Olin enne juba helistanud sinna büroosse, aga siis nad ütlesid, et neil suur tööotsijate järjekord ukse taga. Helistasin uuesti ja seekord meil paluti kohale tulla. Läks sõit lahti uuesti Stanthorpe poole. Saime öö veeta Adise hotellitoas. Nii tore, tasuta ja puha.
Miks on alati nii, et ei ole mitte kui midagi ja kui on siis mitu head tükki korraga?! Just nii oli meil tööpakkumistega. Nimelt käisime hommikul Stanthorpe tööbüroos ning peale lõunat oli juba töö olemas. Ma ei uskunud, et nii kiiresti asi käib. Rääkisin samal päeval veel õunafarmiga, ka nemad lubasid meile tööd. Pidin raske südamega ära ütlema, et saime juba tööbüroost hea pakkumise. Ta ütles mida me oleks tegema hakanud… Karl oleks masinatega töötanud, ma pakkinud, aijah, kahju, ütlesin et kui midagi valesti läheb tööga siis hoian nr alles.
Saime töö Warwicki, natuke suurem linn kui Stanthorpe. Siin on soppingkeskus ja natuke rohkem tänavaid, vähem bäkkereid, aga sama igav muideks. Puhas töötamise ja raha kogumise linn. Õnneks saame vahelduseks nädalavahetused mujal veeta kui viitsida natuke sõita. Eelmine nädalavahetus käisimegi Brisbane lähedal Riinal külas. Tema viimased päevad enne Malaisiat Austraalias. Väga sisukad 2 päeva. Külastasime lähedal asuvat kirikut, uuh palav ilm oli, aga väga mõnus. Inimesed on nagu ikka supersõbralikud, veetsime koos lõuna pargis ning jagasime lendlehti ühe seminari teemal inimeste postkastidesse. Pühapäev oli koalapargi päev. Ei kahetsenud et sinna läksime. Sai kängurusi paitada, kes on nii pehmekesed. Emud, dingod, krokodillid, väiksed linnud, suured sisalikud, nokkloom ja muud elukad olid ka esindatud kõigi koaalade seas. Riverdragonid jooksid niisama ringi, peab vaatama et peale ei astuks. Koaladega sai pilti teha, kes soovis 16 dol eest. Pole need väiksed laiskloomad nii nunnud midagi… Neil on suured pikad kulliküüned puust kinni hoidmiseks, millega nad võivad päris kõvasti kraapida. Minu koala kakas mu peale ja ei tahtnud mu süles olla. Foto tuli fotograafi meelest hägune välja (meie arust täitsa ok) niiet saime ühe pildipileti tasuta peale. Karl kasutas võimalust ning tegi hoopis suure maoga pilti, et eputada Gunilla ees kui julge ta on. Tööst lähemalt. Töötame mõlemad salatifarmis, umbes 15 min sõidu kaugusel. Ausõna, lahedamat ülemust ei leia te mitte kusagilt, no nii chill ja heasüdamlik vend on lihtsalt. Teeme tavaliselt 10 h tööpäevi 5:00-15:30, mis on väga hea. Õunafarmis oleks me 8 teinud. Pausid on tööl suhtelised, kui väsinud oled, siis puhka, sellist suhtumist leiab harva, plus märgime oma tunnid ise, mida veel… Lõikame salatilehti, rohelisi, lillasi, meil enamus salatisorte esindatud. Saan ka nüüd tervislikult sööma hakata mõtlesin kohe, aga kaua sa ikka jõuad salatit süüa. Peale lõikamist kui tellimus täidetud, saame masinaga lõigatavat salatit rohima minna, ei tohi ühtegi umbrohtu olla! Viimased paar päeva oleme Karliga ülendatud masinakorjamist tegema. Supervaheldus rohimisele. Esimene töönädal oli harjumine. Jalad valusad, kael valus jne, inglise poiss lõikas enda näppe pidevalt. Töötame teravate nugadega. Õnneks olen lõiganud vaid ühe korra enda sõrme ja seda ka õrnalt. Kasutan igaks juhuks ka kindaid nüüd, ei tea ette kunagi millal lõigata võid. Karl on suutnud siiamaani ühegi haavata salatit kiiresti ja ilusti lõigata, väga tubli. Meil on ikka inimesi viidud sealt otse haiglasse õblusi tegema, veri voolamas näpust. Kõige hullem oli saksa tüdrukul, kes sai 5 õmblust oma nimetisõrmele. Ta nimelt teritas nuga ja nuga lõikas läbi plastiku ta sõrme! Milline kehv hommik... Nüüd on suur arm mälestuseks farmipäevadest.
Töötame sakslase kollektiivis, mis koosneb ainult paaridest, kes elavad kõik elavad oma minibussis, 2 lebotajat,inglane ja šotlane on ka kuidagi ära eksinud, tulid meiega samal ajal. Peakdite kuulma kuidas šotlane räägib, see ei ole inglise keel. Ma ei tea mis keelt nad seal räägivad. See veel tema ema keel ka. Ta on väga harjunud et enamus inimesi ta lausetest aru ei saa. Siis üritab ta kätega vehkides teiste sõnadega öelda. Aga muidu saan nii oma inglise kui ka saksa keelt praktiseerida normaalse aktsengiga inimestega. Nii kahju, kuid selle nädala neljapäeval lahkus 2 saksa paari. Saime nendega headeks sõpradeks, kahju et meie koos oldud ja koos töötatud aeg nii lühikeseks jäi. Loodetavasti näeme neid veel Austraalias ringi reisides, kui ei siis saime kutsed Saksamaale külla.
Warwicki jõudes seadsime ennast kõige normaalsemasse karavaniparki sisse. Üks tuba, aga vähemalt külmiku ja telekaga. Uuh kui te oleksite teisi näinud mida me veel enne vaatamas käisime, tasuta ka ei elaks mõnes. Jõudsime 2 nädalat karavanipargis olla kui saime oma korerisse sisse kolida. Otsisime, uurisime igalt poolt elukohti! Peale tööd käisime ükspäev kõik agentuurid läbi, neid linnas päris palju. Meil vedas, lõpuks saime sisutatud!, korraliku, kesklinnas mõnusas asukohas, garaaziga korteri ja rent on väiksem kui karavanipargis. Leping on 3 kuuks, tavaliselt on rentimisega miinimum 6 kuud, aga nii pikaks ajaks ei oleks me tahtnud ühe koha peale jääda, reisida vaja ikka.Vabandust, et kõigest nii segamini kirjutan. Kui pikalt ei kirjuta, siis lihtsalt liiga palju sündmusi ja asju vaja järjest lausetesse panna.
No comments:
Post a Comment