Saturday, June 2, 2012

BALI

Baa-Lii, no turists, no ma-nii. Teab öelda vana naine, kes rannas ananasse müüb. Koorib need ilusti ära ja teeb sakiliseks sinu jaoks. Peaegu igal sammul on keegi tark balilane sulle midagi pakkumas. Massaaz ja taxi kummitavad siiamaani kõrvus. Balilt saab kõike!

Meie reis algas 30 aprilli hommikul Brisbanest. Suur tänu Andrewle, kes meid lennujaama viis. Valesse küll, aga kust tema pidi teadma.

Hea meel, et lõpuks on puhkus. Ei pea vara ärkama ja saame rannas, valges liivas ja sinises vees vedeleda, kuskile pole enam kiiret ja naudime seda 2 nädalat ja 2 päeva täiega.

Olime varakult lennujaamas. Ootame, vahetasin vahepeal riided ära, õhemate vastu. Balil on ju soojem. Karl vahepeal tsekkas ekraani, et kust me peame sisse minema, aga ei leidnud meie reisi nimekirjast! Mis asja! Korraks tekkis paanika, et jäime maha või? Tulime üks päev hiljem? Varem? Ruttu-ruttu küsisime mõne töötaja käest, nemad vaatasid meie välja prinditud reisi lehte ja ei leia meie reisi. Lõpuks vaatab keegi asjalikum ja aaa JetStariga lendate, see läheb teisest lennujaamast. Millisest teisest? See lennujaam on rahvusvaheliste lendude oma. Teie lähete siselendude lennujaamast. Ja kus see asub? Siit 5 min sõidu kaugusel. Uhh jess, meil õnneks aega oli, aga tormasime kohe bussi peale. Sellepärast siselendude lennujaamast, et meil oli üks ümberistumine Darwinis. Tüütu, aga odavamam. Otsebuss on ka veits kallim tavaliselt! Lennukitega paistab, et on sama moodi. Ilus ilm lendamiseks, näeb ilusat Brisbane kesklinna.

Darwini lennujaamas läheb aeg päris ruttu. 3 h ootamisega oli piisavalt aega, et väljas Darwini sauna õhku tunda. Lämmatav, pead valutama ajav palavus.






30. Aprill (esimene õhtu)
Balile jõuame pimedas, linnatulede säras. Bali on vist nagu üks suur linn, tihedalt asustatud. Ma ei saanud eriti aru, kus linn lõpeb või algab, lihtsalt mõnes kohas on asustus tihedam või hõredam.
Esimest korda Indoneesias, ei tea me mitte kui midagi tegelikult, mida oodata. Mina kujutasin vaid sinist merd ja valget liivaranda ette. Suurt alleed ka, mis on igast turge ja poode täis ja sealt saame oma hotelli poole kõndida. Aga... Mitte kunagi ei ühti minu ettekujutused reaalsusega.

Maksime viisa eest koha peal 22 dollarit nägu. Käis väga ruttu. Raha võtmine käibki neil ruttu. Järgmisena krabasid kaks vennikest meie kohvrid ja ütlesid security, security. Kavalpead, tuli välja. Selle 5 min kohvrihoidmise eest nõudsid vennikesed meilt tippi. Tip, tip, tip, tip! Näitasid koha kätte, kus rahavahetusrida on ja jajaa siin on kõie parem kurss.
Andsime neile kokku 200000 ruupiat, nad nõudsid veel kuni Karl käratas EI! Kokku said meilt umbes 20 dollarit. Meile ütlesid one dollar, one dollar. Eks nad teavad, et turistid on lollid ja ei tea veel nende kursse.
Lennujaama ukse ees ootas meid miljon inimest, kes kõik karjusid kooris taxi, taxi! Tänaval tuli iga teine pealetükkivalt taxot pakkuma. Ülesime, et ootame sõpru. Tegelt arvasimegi, et äkki meie sakslastest sõbrad tulevad meile vastu. Nad jõudsid siia juba hommikul. Broneerisime pileid samadeks kuupäevadeks. Nemad lendasid Perthist, meie Brisbanest. Kahjuks neid ei olnud meil vastas, leidsime eemalt vennikese, kes lubas meid 5 dollariga hotelli viia. Isegi lennujaama territooriumist väljumise eest nõutakse raha, 5000 ruupiat, see on küll umbes 50 dollarisenti, aga ikkagi.
Esimene mulje, mis avanes autoaknast hotelli poole sõites oli väga väga teistsugune kui ma ette kujutasin. Nii vaene. Ma olin nagu printsess seal autos. Kitsad tänavad, lobudikud poekesed, paljajalu liduvad lapsed, kärarikas Bali. Siis on peatus. See ongi see koht või? Kust sisse saab hotelli, pildi pealt paistis küll teistsugune. Karl maksis taksojuhile, ütles, anna 5 sajast. Kokku sai taksojuht 10 min sõidu eest 500000 ruupiat, ehk umbes 50 dollarit. Taksojuht muidugi ei teinud teist nägugi ja  kimas minema. Me arvasime, et oi kui hästi meil läinud on, nii odavalt saame kõike. Leidisime hotelli viiva tunneli Oasise sildi alt ülesse kuidagi. Sakslastest sõbrad ootasid meid seal ees. Tõesti kena vaade avanes, ilus hotell! See oli kõigi arvates parim hotell Balil, kus me ööbisime. Hommikusöök hinna sees, kus said ise buffelauast toitu valida. Kõik järgmised hotellid olid menüüga. Kui väheks jäi toitu pidid juurde ostma.
Esimene õhtu muljetasime sõpradega, keda polnud ammu näinud. Nad olid vahepeal jõudnud teisele poole Austraaliat sõita kuni meie veel salatifarmis töötasime. Jalutasime Kutas õhtul ringi, istusime maha, ühes päris kallis restoranis. Saime teada, et arvele lisandub teenindustasu ja maksud. Hiljem valisime söögikohti põhiliselt selle järgi, kus olid need hinna sisse arvestatud. Õhtul tulid igasugused kahtlased vennikesed välja ja otsustasime hotelli puhkama minna. Õhtul jäi silma mitu poodi, mis olid juba kinni, aga järgmisel päeval tahaks kindlasti sisse vaatama minna.

1. Mai
Kuta on lärmakas, rollerimüra ja turgudega rannalinn. Sobib shoppamiseks ja rand surfamiseks. Esimese päeva hommikul läksime päevavalges linna uudistama. Leidsin oma poed uuesti üles, millede vaateaknad juba eile huvi äratasid. Ilusad valged kleidid jäid silma mitmes butiigis. Üldse poode hindan seal vaateakende järgi kuhu sisse minna, sest neid on nii palju järjest ja kui igasse poodi sisse minna, siis ei jõua teised sind küll ära oodata. Peab üksi shoppama minema. Turge on ka mustmiljon, aga nad müüvad kõik ühesugust odavat kaupa. Poekeste hinnad aga turu omast mitmeid kordi kallimad ning neis on raskem kaubelda. Tavaliselt olid fikseeritud hinnad.
Samal päeval sebisid sakslased suht soodsa sukeldumiskursuse. Nad rääkisid juba enne, et tahavad sukelduma minna ja Austraalias on see koolitus päris kallis. Miks mitte mõtlesin. Saigi ostetud ja kohe järgmiseks päevaks. Saime ise valida, kas võtame 3 või 4 päevase, hind oli sama.

2. Mai
Kell 8:30 võeti meid hotelli eest peale ja algas umbes 45 min sõit Nusa Duasse. Meie grupiga oli üks prantsuse kutt ühinenud. Hiljem sain teada, et ta on enne sukeldunud, tuli vaid tunnistust saama. Sukeldumisõpetaja alustas teooriaga. Videolõikude vaatamine ning küsimustiku täitmine peale igat peatükki. Eriti tüütu, mõtlesime millal ometi lõppeb. Tuletas kooliaega meelde kõigile. Peale lõunasööki valisime sobiva varustuse välja. Jalanõud, lestad, kombekas(hoiab vee all keha soojas), mask, raskused, vest mitmete torudega. Kahe õhutoruga, ükhe vesti õhu reguleerijaga, et end vee all balansseerida, et hõljuks. Ei tohi põhja vajuda ega pinnale tõusta. Ja veel üks toru, kus näitab kui sügaval oled ja palju õhku järel on. Õhuballoonid olid hirmrasked, kuid vee all seda ei tunne. Õnneks kohalikud vedasid need ise rolleritega või pea peal basseini äärde. Kohe meid merre ei viidud, saime harjutused selgeks basseinivees.
Väga põnev on vee all hingata. Midagi täiesti uut. Kartsin kõige rohkem seda, et õhk saab kuidagi otsa. Basseinis ei ole probleemi kohe pinnale tõusta, kuid meres sügaval olles mida teha.
Instruktoril olid meie jaoks vee all kõiksugused harjutused: Maski ära võtmine ja tagasi panemine. Hinge kinni hoides ujuda nii kaugele kui suudad. Vesti ära võtmine ja tagasi selga panemine. Kellegagi koos ujumine teise õhku laenates ja palju harjutusi veel. Esimene päev kulus meil basseinis õppides. Saime selgeks käemärgid, mida vee all kasutada. Pöial püsti ei ole muideks et kõik on OK vaid et tahan üles minna. Läks sassi vahel, aga nad saavad aru. Õige märk, et kõik korras
Õhtuks oli väsimus suur, lebotasime basseini ääres ja nagu ikka iga õhtu kuskile välja sööma.



3. Mai
Sukeldumiskoolitus jätkub. Täna juba mere peale. Kirjusin Riinaga Skypes eelmine päev, et loodan et kõik läheb kenasti. Ei taha, et ujuks haid ega muid elukaid vastu. Varustus selga, vestid mere äärde viia ja olemegi paadis. Kaks instruktorit oli 6 inimese peale, üks sakslane oli vee ühinenud meiega. Kui teised juba põhjas harjutusi tegid olin mina veel oma kõrvade lukust lahti saamisega poolel teel. Valu oli kõrvas, ei saanud kiiresti põhja minna. Kõige kehvem õpilane. Õpetaja oli kogu aeg minuga valvel. Peale seda olid mu kõrvad muideks nädala aega lukus. Siuke jama nende kõrvadega.
Instruktor näitas meile väikseid haisid kivi all peidus. Nad juba teavad, kus nad elavad, iga päev käivad seal samas sukeldumas. Raid nägime ka ja vee alune maailm on üldse väga ilus oma korallide ja kirjude kaladega. Intruktoritel oli fotokas, maksime neile ja nad tegid meist mälestuseks pilte. Eelmine päev oli tormine olnud, sellepärast ei olnud vesi kõige selgem.
Me Karliga jäime täiega merehaigeks! Paat kõikus liiga palju lainete pärast. Esimene päev merel ei läinud meile kõige paremini. Peale seda olime nii läbi ja väsinud omadega. Sööma pidi ka pärast uuesti. Teise sukeldumise ajal üritasin kohalikule vee all selgeks teha, et mul on paha olla. Ta ei saanud aru, näitas et uju edasi. Ma näitasin ikka põial üles märki, et lähme üles. Paat oli meist juba päris kaugel, alguses ta ei märganudki meid. Ei läinud kaua aega kuni teised ka pinnale tulid ja oligi selleks päevaks kõik.

4. Mai
Viimane sukeldumiskoolituse päev. Teine päev merel. Õpetaja andis meile merehaiguse vastu tablette, mida hea meelega sisse võtsime, mina, Karl ja Annika ka. Ta ütles, et tal oli ka paha olla eile. Need vist aitasid, sest palju parem oli mere peal olla. Meil oli hea meel, et valisime 3 päevase variandi. 4 päeva olekski liiga väsitav olnud. Vesi oli selgem kui eile ja seekord läksime sügamamale. Minu mõõdik näitas 20 meetrit, aga instruktorite sõnul läksime 18 m sügavusele. Seekord oli asi juba palju kergem, sain kõrvade tasakaalustamisega palju kergemini hakkama kui eelmisel päeval ja sai palju paremini veealust maailma nautida. Pidime veel mõndasid harjutusi tegema. Kõik vist tunnistuse kätte saamise nimel.
Õhtul välja sööma ja basseini äärde.

5. Mai
Hommikul lahkusime Kutast Ubudi poole. Ubud on väike linnake Bali sisemaa pool, kuulus oma ahvimetsa poolest. Leidsime taksojuhi, kes meid kuskile odavasse majutuskohta viiks. Palusime tal tee peal näidata poode ja templeid. Templisse ei ole viisakas minna ilma pikkade pükste või seelikuta, niiet koha peal laenutati meile sobilik riietus.  Poodide koha pealt olid kõik nii jube kallid. Kõik turistide peal väljas. Meeletud hinnad.

Esialgu oli meil vaid kolmeks ööks hotell kinni pandud ja edasi vaatasime kõik koha pealt. Ubudis ei saanud küll kõige odavamat majutust, kuid bungalo majakesed olid väga mõnusad ja korralikud. Ubud oli minu lemmik linn Balil. Mõnus kesktänav igasuguste huvitavate poodidega. Ahvid! Need jultunud ahvid! Nad olid igal pool.
Seadsime oma kohvrid sisse ja jalutasime ahvide metsa. Mõtlesin neile banaane valmis osta aga seal müüdi neid niigi. Kohalikud äritsevad igal võimalusel ja igal pool. Metsa sissepääs maksis ka, aga mitte palju. Mind häiris lihtsalt põhimõte, et iga väikse asja eest tahetakse koorida.
Juba banaanileti juures jooksid ahvid su juurde banaani kätte saama. Meie imestus oli suur nii julgeid ahve nähes. Peab need asjad ära peitma muidu on kõik ahvid karjaga su juures ja ongi kõik banaanid läinud. Peitsin ühe endale T-särgi alla, et pärast mõnele nunnule anda. Ahvid on päris nutikad tegelt. Vaatasime kuidas üks ahv tegi puhta töö kookospähkliga kui teine ahv tuleb täpselt minu poole ja siis oli juba teada et ta sai aru mis ma seal peidan. Enam ei olnud sellest ahvist pääsu ja ma lihtsalt pidin selle talle andma.
Kohalik õpetas meile kuidas ahvi enda õlale meelitada. Hoia käsi toiduga üleval ja ongi ahv platsis. Nad kõik on toidu peal väljas. Kartsime, et ahvidel on pikad küünised, aga neil on väga pehmed käpad ja see et nad su pidi üles ronivad ei olnud üldse hull. Üks pärdik virutas ühe turisti päikseprillid ära. Kõik mis lahtine võib tegelikult nende saagiks langeda ja tagasi seda saada on tükk tegemist. Poiss üritas need ahvi käest tagasi näpata, aga ahv sai vihaseks! Keegi kutsus kohaliku, kes juba teavad kuidas ahvidega käituda. Too hirmutas ahvi, pildudes teda millegagi ja ahv hakas kartma. Jättis päikseprillid ja jooksis minema. Meid ahvid ei kartnud, ära minnes hüppas üks kuri ahv mulle pähe ja hakkas juukseid närima. Jäin talle ette vist kuidagi. Teised vaatasid pealt kuni üks mees ta minema hirmutas. Suured tänud talle.
Saime mustmiljon pilti nunnudest ahvidest.

Õhtuks tegime plaanid Bali tantsuetendust vaatama minna. Aeglane omamoodi tants, igav meie jaoks, aga nägime ära.
Ohtul hakkas vihma sadama, jõudsime enam vähem täpselt koju peale teatrit, söömist ja shoppamist. Karl läks vihmaga basseini ujuma ja ma võtsin lihtsalt vihmadussi. Kui vihma tuleb, siis tuleb korralikult. Bungalo esine majake ujus. Mõtlesime, et äkki tõstaks oma kohvrid igaks juhuks põrandalt eemale, aga keegi ei viitsinud liigutada. Õnneks ei juhtunud nendega midagi.

6. Mai
Hommikul ärkas Karl haigena ülesse. Külmetus nähud, palavik. Jäigi vaeseke peaaegu terveks päevaks tuppa lamama. Tõenäoliselt sai külma eile õhtul vihmaga ujudes. Või siis konditsioneeridest, mis on igas autos, poes ja hotellitoas. Sõbrad soovitasid mul talle kindlasti arst kutsuda. Igaks juhuks, kes teab mis haiguseid siin levida võib. Läbi hotelli saime päris kiiresti naisarstid kohale. Vaatasid üle, andsid rohud ja siis tulid mõne aja pärast arvega tagasi. Küsisin neilt nõu ka minu lukus kõrvade kohta. Sain vastu kõrvatilgad ja pidin sööma ühtesid Karlile määratud tablette. Ei tea, mind need igatahes ei aidanud ja tilgad tegid veel hullemaks. Karl sai kiiresti terveks. Õhtul tegime juba linna peal tiiru.
Päeval jalutasin üksi Ubudis ringi, sai rahus shopata ja ahve pildistada. Üks jultunud suurem ahv jooksis poodi, ronis riiuleid pidi üles, võttis suveniiri ja tuli rahus trepi peale istuma. Müüja pigem kartis teda ja ei saanud midagi teha. Ahvid võivad päris võimukad olla.
 

7. Mai
Karlil on juba palju parem olla. Meie sakslastest sõbrad organiseerisid taksojuhi ja sõitsime maailma kallimat kohvi maitsma. Ilusate riisipõldude vahelt mööda ja jõuame kiiresti kohale. Bali on tegelt päris väike. Me ei ole erilised kohvi sõbrad, aga oli huvitav maitsta erinevaid jooke mida nad seal pakkusid. Tass ülikallist luwaki kohvi maksis 50000 ruupiat ehk umbes 5 dollarit. Saksamaal pidi see 80 eurot olema. Appi ja kohvi läks veel laua peale natuke kui nad seda oma tassist meile maitsmiseks valasid. Võib olla kui suhkrut ja piima lisada, siis oleks päris normaalse maitsega olnud.
Tore kohalik poiss, kelle inglise keel oli üllatavalt hea kuigi nad seda tema sõnul koolis ei õpi seletas meile kuidas nad seda kohvi teevad. Nimelt on see valmistatud kassi sarnase looma kakast. Nad käivad seda metsas korjamas ja päevas korjatakse tassitäie jagu sitta. Jäi segaseks kuidas nad ära tunnevad või kindlaks teevad kelle väljaheide see on. Neil oli puuris paar looma näidiseks, kes paistsid väga kurvad ja klaasistunud pilguga. Kindlasti ei lasta nende kaka raisku mõtlesin ma. Igatahes Hannes ostis 2 pakki seda kohvi ja ma ostsin sokolaadi mis nad seal ise teevad. Igati naturaalne.
Tagasi teel lasime taksojuhil meid varem maha panna ja käisime turgudel ringi. Uhh kui inetud, ei ostnud sealt midagi. Sebisime endale hoopis järgmise meelelahutuse erinevaid turistipunkte läbi kammides. Nimelt sakslased sebisid, me olime rohkem kaasseiklejad. Me kõik mõtlesime, et oleks äge vulkaano ära näha ja ostsime vulkaanoekskursiooni.
Õhtul mõnusasse loungesse sööma ja järjekordne ilus päiksepaisteline palav päev möödas.

8. Mai
Mis asja, see vulkaanotuur algab kell 2:30? Me pidime keset ööd üles ärkama, eriti varajane check-out. Oleks tahtnud kaua magada. Pakkisin öösel kohvrid, igaks juhuks pikad riided selga ja auto peale. Eriti kahtlased käänulised teed ja tänavad. Vast pimedas ainult tundus nii, korraga keerasime ülerahvastatud kohta. Peale meie oli mäe otsa ronijaid veel 50. Ja nii iga päev. Öö see tähendab. Karl pani kaastundest minu vastu ka plätud jalga ja hakkasime marssima. Meie rühmajuht oli nii armas, hoidid mul mäest üles minnes käest kinni, nii palju kergem oli! Taskulambid käes mööda kitsast käänulist vulkaanokivist teed plätudega öösel üles rühkida ei ole kerge, uskuge mind.



Mitu vahepuhke peatust ja siis uuesti ronida. Plaan oli enne päikesetõusu mäe otsa saada, et seda siis sealt vaadata. Mul oli telefonil võimas lamp, õnneks pidas aku lõpuni vastu ja ma ei tea mis ma ilma selleta teinud oleksin. Mitu korda vast veereva või terava kivi otsa astunud. Me olime ainukesed rumalad, kes plätudega ronima tulid, teised ka naersid, aga hakkama saime. Mul muide polnudki Balil tosse kaasas. Viimased meetrid lasi giid mu käest lahti ja palju raskem oli ronida. Ta põhimõtteliselt vedas mind terve tee ülesse. Tugev, tema sõnul on ta juba harjunud selle tööga. Tassib kotte ja isegi inimesi kui vaja. Sai meilt hiljem korralikult tippi ka.
Üleval oli päris jahe hommikul, isegi Bali kohta. Oleks pidanud soojemalt riidesse panema, aga me ei teadnud üldse mis meid ees ootab, niiet ei osanud arvestada. Õnneks giid jagas tekke, sai osta teed ja üldse turistidega oli arvestatud. Hommikusöök oli niru, 2 saiaviilu, 1 muna ja banaanid. Enamus läks ahvide toitmiseks, kes tulid karjana valges välja. Nemad ei olnud enam nii julged, et ronivad selga toidu järele nagu ahvimetsas. Näljased olid nad küll, isegi banaanikoored läksid söögiks. Kahju väikestest ahvidest, giid ütles, et anna neile rohkem, sest suured üritasid kõik toidu endale saada. Tahtsin väikestele anda, aga ei saa kui suur ahv ees kurjustab.
Vulkaano sisse me ei näinud, aga kuuma õhku tundsime küll, mis tuli avadest maa sees. Rühmajuht ei lasnud meil väga ääre peale ronida, rääkis, et kunagi kukkus üks mees sealt alla ja sai julmalt surma.
Kella 11 paikku jõudsime alla. Ilus vaade valges alla ronides.


Autojuht pakkus meile, kas me sooviksime geisris ujuda, ta saaks meid tee peal sinna viia. Muidugi, millal ikka selline võimalus avaneb, ainult Islandil on ju võimalik. Me Karliga siiski keeldusime kui nägime seda kohta. Kaubitsejaid, kallis pilet ja koht ise oli tavaliste basseinidega, ma kujutasin ette midagi muud. Sõbrad käisid samal ajal kui me väga näljastena lõunasööki sõime. Pole enne nii kena vaatega kohas lõunatanud!


Autojuht viis meid järgmisesse hotelli, mis asus Bali idakaldal. Sakslastest sõbrad organiseerisid just sinna hotelli, sest see küla on populaarne oma laevavraki poolest, mida USA sõjavägi kunagi sinna uputas. Meil kõigil sukeldumiskoolitus tehtud, saame seda vaatama minna.
Sakslased ei saanud oma lubatud tuba, niiet kohe alguses ei olnud kõige parem mulje selle hotelli kohta. Rannas küll, aga rand oli kivine ja hotellitoad olid närud. Me olime palju paremates hotellides enne. Inimesed tulevad sinna ainult sukelduma, midagi muud seal külas eriti teha ei olnud.
Üritasime puhata vulkaanotripist, teised käisid snorgeldamas. Nad olid õhinal sukelduma minemise üle, sest rääkisid et nägid nii palju ilusaid kalu juba lihtsalt snorgeldades. Kohaliku ärimehega sai kokkuleppele sukeldumisvarustuse ja rollerite rentimise kohta järgmiseks päevaks.


9. Mai
Hommikusöök söödud võtsime sammud rolleri ärimehe poole. Nüüd saame lõpuks omapead ringi käia ja peatuda kus iganes soovime. Mul võttis aega harjumiseks selle liiklusega, õnneks Karl oli väga hea juht. Saime ainult kaks rollerit, sest tal ei olnud rohkem. Rentis vist oma enda rollereid välja. Ubudis vaatasime ka rollerikohti, kus igaüks oleks oma rolleri saanud, aga seal oli vaja allkirjastada paberid, et kui midagi juhtub siis peab maksma 300 dollarit. See summa tundus liiga suur, sest siin võib liigagi kergelt midagi juhtuda. Vist oligi parem kui Karl juhtis, sest liiklus on seal segane. Selles mõttes, et täitsa segaselt sõidavad. Pole elus kokku kuulnud nii palju signaalitamist kui seal kahe nädalaga.


Tee peal peatusime kohvikus, kus jällegi polnud hindasid märgitud, Karl sai Bali kohta kalli Coca. Mulle ei andnud see päev rahu, miks meid koorita üritatakse. Peatusime veetemplis, hästi ilus koht, samal päeval toimusid seal ka pulmad.


Sama moodi ärikaid täis turistikoht. Päikeseprilli müüjad üritasid kasutatud logusid prille 8 dollariga müüa, täiesti ära joonud! Karlil oli mingeid prille vaja rolleriga sõitmiseks, jällegi me ei mõelnud ette ja jätsime prillid koju. Kõik puru lendas silma. Küsisin ühe prilli kaubitseja käest, palju maksavad need prillid mulle ja Bali elanikule. 8 ja 3 dollarit. Aga miks sa mulle kallimalt müüd. Sain igava vastuse, et meil on parem majandus. Ma mõtlesin, et ütleb et tahab lihtsalt rumalaid turiste koorida. Lõpuks sain need 1,7 dollariga kätte, sest näitasin et mul pole rohkem väikest raha. Veetempli juurest välja sõites tuli järsku parkimistasu peale ja sissepääs maksis ka muidu, aga ma läksin lihtsalt sisse. Niiviisi vaikselt igalt poolt pigistatakse turistidelt raha välja. Väiksed summad küll, aga ikkagi!
Jõudsime rolleritega järgmisesse linna. Seal ringi tiirutades, ei leidnud poode ega söögikohti. Seal ei näinud ühtegi turisti, aga koolipoisid ikka jooksid oma kauppa pakkuma kui meid nägid. Turistidelt saab raha ju!
Super ilusad astmelised riisipõllud, peatusime, et neid imetleda.



Väsinud sõitmisest võtsime snorgeldamisvarustuse ja läksime kohalikud kalad üle vaatama, sest järgmine päev oli plaan sukelduma minna. Peale seda üks tiir teisele poole rolleritega. Tee läks liiga vaikseks ja keerasime tagasi.

10. Mai
Kõik teised käisid laevavrakki imetlemas. Mina vaid snorgeldasin, aga nägin ülevalt laeva väga hästi, sest osa sellest ei olnud väga sügaval.Rannast otse kõndisime merre. Ma ei läinud oma kõrvade pärast. Eriti mu üks kõrv oli ikka veel lukus. Õhtul süües rääkisime mehega, kes käibki igal pool sukeldumas ja tema arvates oli see kõige ilusam koht kus tema on ujunud. Niiet väärt koht kus oma esimesi sukeldumisi teha. Veealune maailm on midagi muud.






11. Mai
Alustasime sõitu Sanuri poole. Head aega ilusad riisipõllud ja vaiksem Bali. Sõitsime suuremasse linna, kus on palju sagivaid turiste, rohkem poode ja tsivilisatsiooni. Hotell oli 5 min jalutuskäigu kaugusel rannast. Palav ilm ja muidugi kohe ujuma. Rand oli liivane aga olen puhtamaidki randu näinud.


Väike shoppamisring, väga odav massaaz, maniküür ja õhtul sõime meie hotelli restoranis. Saime kõhud nii täis! Kohalik kokk valmistas toitu meie silme all ja toit oli ülihea.



12. Mai
Otsime eelmisel päeval turistiputkast järgmise meelelahutuse. Tahtsime kõik väga Atvga ja elevandiga sõita. Saime paketi, kus saame mõlemat teha. Hommikul võttis buss meid peale ja viis kohale. Kõige pealt Atv matk. Iga üks sai oma atv. Ilus loodus, käänulised üles alla teed, väga lahe oli sõita. Karlil ei vedanud, alati oli midagi viga tema atvga. Ühe punase tegi katki ka! Nöör läks katki, millest masinat käima tõmbad ja nöör kadus auku sisse.
Ilm oli natuke sajune. Meil vedas, vihma sadas täpselt meie lõunasöögi ajal. Elevandisõidu ajaks sai vihm täpselt läbi. Suured rahulikud loomad, ei tea kuna järgmine kord jälle elevandiga sõita saab, niiet väga põnev oli. Meie elevandijuht oskas hästi inglise keelt ja teadis palju huvitavat rääkida. Saime palju palju pilte, elevandi turjal sõita ja elevandiga ujuma minna.
Raha eest sai simpansibeebisid hoida, kes olid juba päris suured aga istusid ikka mähkmetes.









1 comment: